Friday, August 14, 2015. See oli üks hullusti vahva film. Ei olnud pätte ega vargusi ega tagaajamist, aga oli põnev ja südamlik ja ajas naerma ja liigutas ja pani natuke isegi mõtlema. Tuesday, August 11, 2015. Vahepeal jõudsime teha kaks väikest reisu - ühe Eestimaal, teise välismaal.

Kuidas ma ree peale tagasi sain. Ma vedasin ennast trenni! Mis mind siis lõpuks motiveeris oma jalga sinna tõstma? 1 Sõbranna rääkis mulle, et käis bodypumpis ja nii hea trenn oli ja ülirahul et käis.

Tuesday, January 10, 2017. Tervislik ja maitsev õhtusöögi idee - Kana-kodujuustu kotletid. Need on meie pere suured lemmikud. Enda jaoks avastasin selle retsepti siis, kui rohkem trenniga tegelesin ja toitumiskavadest õhtusöögiks igasuguseid erinevaid ideid otsisin. Olen seda retsepti muidugi natukene meie pere maitse järgi kohandanud. Mõtlesin, et panen Teie jaoks ka kirja. Hirrrrrrrmus head on! Kotletid on tõsiselt mahlased ja k.

Kui ilma sünnib inime kuni sitsi-satsiseelikuni. Pole ma kunagi väga oma elukest rahva ette laiali laotanud, kes tahab midagi teada, eks küsib. Aga täna peaksin alustama kusagilt aastate tagant, et luua seda õiget tunnet neile, kes minu lugu loevad. Olen pere kolmest lapsest noorim, pesamuna tütreke. Nii sain juba lapsena laulda, et. Vennad on mul suured mehed, mina sõsar väikene. Mine õpi õpetajaks, sulle ju lastega töö sobib ja meeldib! Nüüd siis juba möödunud aasta 1.

Nüüd on vist paslik öelda küll, et tere tali! Midas keissi nüüd selle tuisuga väljas on? Näiteks eile õhtul pidin mingi 35km koju sõitma, ja ausalt, ma kartsin. Ja ma muidu ei ole üldse siuke käeväristaja! Nii halb nähtavus oli, et ma vahepeal ei saanud enam aru, kas ma üldse õiges suunas sõidan. Lohutasin ennast mõttes, et kui teelt välja sõidan ja lumevangi jään siis vähemalt on mul autos suur lambanahk, pudel viina, telefoniaku on täis, suusajope ja süüa. Ja kuna me ju .

I can only please one person a day. Today is not your day. Aevastasin just umbes seitse korda järjest. Mis värk sellega on? I feel the feel to feel and I do, feel that is. Ma peaksin kirjutama hakkama uuesti. Pole kuidagi tuhinat olnud, aga tuleb. Kusagilt silmanurgast paistab see nõukogudeaja Tallinn, trolle ja ehitust täis, kolletunud raamatud pärastlõunapäikese tolmuses kiires, roosad bellargooniad köögis potis ja suvine turg, kus.

Ja hakkas kirjutama, sest enam ei saa kirjutamata olla. Veel üks test, et teada saada, kas blogi on blog. ma ikkagi vist nagu blogin edasi. Aga suletud ukse taga, et ei toimuks minupoolset tööasjade avalikku eksponeerimist ega lahkamist. Nii et siis wordpressi luku taha! Kolimisega olen tänaseks ühel pool. Isegi kommentaarid ei läinud kaduma! Vanade postituste üksteisele viitavad lingid on katki, aga mis sellest.

Tänase päeva üks tipphetkedest oli see, kui ma avastasin, et olin unustanud palsamit eile õhtul lisada ning tääna olid nad konkreetselt sassis ja inetult sassis. Ja nüüd ta läheb ära! Kas nad ei tahagi rahulikult õhtuid teleka ees või teatris veeta või koeraga jalutamas käia.